Ajakiri „Mari“ märts 2013
Silja Paavle, Õhtuleht
„Ehk elasin ma valet elu ja ei teinud seda, mis oleks hingelähedane?“ küsib raske ajuoperatsiooni üle elanud Krista Liiv, kes lõpuks on jõudnud punkti, kus saab teha seda, mida südamest soovib.
„Kas ma tõesti pidin selleks 45 aastat elama ja sellise ringi tegema? Küllap siis pidin. Muidu ma ei oskaks ju oma elu hinnata, kui ma oleks siia punkti otse sammunud,“ arutleb üle 10 aasta Eesti Päevalehes ja Õhtulehes reklaami inimesi juhtinud ning reklaamiprojekte vedanud ja praegugi ilmuva Ärilehe rajanud naine tallinlanna Krista Liiv (45). Hiljaaegu sai temast massöör Kristiine linnaosas tegutsevas salongis.
Krista on läbi elu astunud põhimõttega, et pole olemas lahendamatuid olukordi, on vaid kehvad lahendajad. Ning kui keegi kuskil halab, et ei oska oma eluga midagi peale hakata või et pole võimalik teha seda või teist, põrutab Krista talle kindlalt: „Ära soiu, tee ära!“
Kui tal 2002. aastal töökohas karjääri ja koolis eksamite tegemise keskel maja maha põles, polnud üldse juttugi, et mis saab. Krista korraldas oma maja ülesehitamise ja tegi ise meelepärase sisekujunduse. Oma loomusele kohaselt sai sellest üks rõõmsalt värviline kodu, kus domineerivaks värviks on näiteks oranž.
Kui talle pärast seda tundus, et kogu tema sissetulek läheb panka, nuputas naine veidi ja ehitas garaaži peale ühetoalise korteri. Sellest sai korter, kus leidsid endale ulualust turistid, kes kesklinna hotellis ööbida ei soovinud. Ühe suvega oli pangalaen tasa teenitud. See aitas kõvasti võlakoormat kergendada. Nüüd elab korteris Krista tütar Kristina-Kai (23).
Ja ei pidanud Krista pikalt ka mõtlema, kui otsustas pärast rasket ajuoperatsiooni tööst raha ja ärimaailmas loobuda. „Ma tundsin, et see asi pole õige ja et see pole hingelähedane, mida ma teen. „Ega raha pole ilmast otsa saanud; see tuleb lihtsalt üles leida!“ lausub naine.
Ajukasvajaga maadlemine lõi lihtsalt maailmapildi selgemaks ja aitas mõista, mis elus on oluline.
Kuigi seda kogemust ei soovitaks Krista ka oma vaenlasele mitte.
Naine meenutab, et kõik hakkas tasapisi hargnema, kui ta 2004 aastal kannatas meeletute peavalude käes. „Kõik viitas klassikalisele migreenile – kui olin pimedas ja vaikselt, läks üle. Mõnikord oksendasin. Töövõimetu olin paar päeva,“ kirjeldab ta. Naine neelas rohtusid, arstid teda lähemalt uurida ei võtnud.
2007. aastal spordisaalis ratast vändates käis Krista kõrvust läbi meeletu müra, nagu oleks midagi samas lõhkenud. Kohin jäi kõrvu kestma pidevalt. Perearsti asendusarst teatas naisele, et kuulmislangust tal pole ja et selle kätte ei sure.
Nii elas Krista paar aastat, kõrv pidevalt tuikamas ja mühisemas. Ja tundis, et ta ei kuule enam üldse. 2009. aastal otsustas ta lõppeks panna end kõrvaarstile kirja. Kui registratuuris selgus, et just on üks aeg vabaks saanud, ei pidanud Krista paljuks tunnikese arsti kabineti ukse taga oodata.
Kui ta lõpuks kabinetti sisse sai, lõi doktor Imbi Markna kaht kätt kokku: „Kulla naine, te olete ju ühest kõrvast kurt!“ Et aimu saada, mis kuulmisnärvi on nii häirinud, saatis ta Krista edasi uuringule neuroloogi juurde.
Ja esitas samas küsimusi, mis panid Krista mõtlema, et viited tema kasvajale olid olemas juba ammu.
Näiteks tasakaaluhäired. Kui ta pidi pimedas liikuma, siis kippus ta tuikuma. Või kui läks suusatama, siis kukkus järjekindlalt ka kõige korralikumalt hooldatud suusarajale. Alati paremale poole. „Ma pidasin seda liiga kiirete suuskade süüks,“ viskab ta nalja.
Ning juba 1996. aastast on naisel pildid, kui ta alateadlikult hoiab käega oma vasakut peapoolt ning et üks näopool on veidi justkui „allavajunud“ seda oskab nüüd alles tagantjärele vaadata. Rääkimata sellest, et kosmeetik imestas ikka, et üks kulm naisel madalamal kui teisel.
Edasi järgnenud kompuuteruuring tõi tõe päevavalgele. Viis päeva enne jõululaupäeva ütles arst Kristale, et tal on ajukasvaja. „Ahah,“ kostis naine seepeale, sest uudis ei jõudnud talle kohale. „Nagu lillelaps, ma ütlen,“ muigab ta praegu.
Arst loetles edasi halastamatuid fakte, et kasvaja on umbes kanamunasuurune ja seda oleks soovitav lõigata vaatamata sellele, et aegu neurokirurgide vastuvõtule eriti saada pole.
Kristal oli kombeks pärast eriarstide juures käimist ka perearsti juurest läbi hüpata ja teda oma tervisenäitajatega kursis hoida. Perearsti kabinetist väljudes jõudis talle lõpuks kohale, millega on tegu. Ülejäänud päev möödus naisel justkui udus. Kohe helistas ja teatas ta halvast uudisest ka abikaasa Aivarile (49), kes mõistagi sellise uudise peale ei osanud midagi kosta.. Kuid oli nii enesekindel, et ei lubanud Kristal hetkekski üksi koju jääda ja vedas ta enda tegemistesse kaasa. Mis oli hea, sest kui naine paari päeva pärast korraks üksi koju jäi, tabas teda suur ahastus. „Ma ei teadnud ju, kas mul on jäänud veel elada kolm päeva, kolm kuud või kolm aastat,“ ohkab ta.
Kui ta läks neurokirurgile aega panema, pakuti seda märtsi lõppu. „Aga mis teil on muidu?“ küsis registratuurineiu ja haaras Kristalt saatekirja. „Issand, teil on ajukasvaja!“ ei suutnud ta end talitseda, mispeale Krista hakkas lahinal nutma.
Aga registraatorriskis võtta seepeale telefoni ja helistas arstile kabinetti. Ja, oh taasüllatust! Järgmine number oligi vabanenud, Krista sai kohe arsti vastuvõtule. „Sellistel hetkedel tundsin ma, et kõik on kuskil justkui paika pandud. Et kui kõik peab sujuma, siis see sujub,“ lausub Krista.
Neurokirurg suutis naist veidi rahustada, rääkides, et tegu on healoomulise kasvajaga ja seletades operatsiooni käiku, mis toob pähe 6-7 cm pikkuse haava. „Igatahes rahustas ta mu nii maha, nagu oleksin kasvajast lahti saanud. Ainult kukkuda ja joosta ta mul ei lubanud,“ meenutab naine.
Märtsi alguses toimunud operatsiooni eel suutis Krista mõelda vaid oma juustele, et kuidas need pärast välja näevad. Töö juures rääkis, et on ära paar nädalat ja siis tuleb tagasi. Ei tahtnud kolleege muretsema panna ja püüdis olla nii optimistlik, kui vähegi sai.
Tegelikkuses ei osanud Krista eesolevat aimata isegi mitte oma kõige jubedamas unenäos. 5,5 tunni pikkuse operatsiooni järgne oli kohutav, oksendamine, meeletud valud, ja ausalt, ei saanudki aru, kust täpselt valutas, kõik valutas, ka varbaküüned. „Keegi ei teadnud, kui kaua mul nii halb on,“ nendib ta. Arstid kostsid vaid, et tegid endast parima ja et operatsioon oli raske, nüüd jäi vaid loota, et tegemist healoomulise kasvajaga. Kasvaja olnud nii halva koha peal, et kolme kuu pärast oleks naine olnud pool keha halvatud.
„Ma olen ülimalt tänulik doktor Mihkel Leinerile ja doktor Kahro Tallile, see mida nad tegid on ime.“
Pärast pikka söömata olemist ja nõrkust neljandal päeval otsustas Krista, et ta tõuseb, kas nüüd või mitte kunagi. „Mulle ennustati, et kunagi elan ma sooja mere ääres. Mõtlesin, et ma ei saa ju ära surra, kui ma pole seal elanud,“ naerab naine praegu. Siis toppis ta aga käte värisedes endale sõna otseses mõttes ühest suupoolest sisse banaani: „Oi, see maitses vastikult!“ Palatit valvanud õde võttis aga seepeale toru ja andis meeskonnale teada: „Ta hakkas sööma!“
Esimene pilk peeglisse oli kõige uskumatum, mida Krista oma elust mäletab. „Vasak näopool oli ilma ühegi kortsuta! Täiesti sile!“ imestab naine tänaseni. See oli aga põhjustatud sellest, et tema vasak näopool oli halvatud. Selleks ei olnud Krista valmis. Esialgu magas ta, teadmata, et , üks silm oli lahti, mis põhjustas kuivamise ja valulikkuse, mis annab siiani tunda. Lisaks on Krista vasakust kõrvast kurt.
Ka avastas Krista, et lubatud 6 sentimeetrist oli saanud 15 sentimeetri pikkune haav. Ta sai teada, et tegu oli kuulmisnärvi kasvajaga, mis on üldjuhul vanainimeste haigus.
Haiglasse jäi naine paariks nädalaks, haiguslehele ühtekokku kuueks kuuks.
„Ta on nii vinge mutt, ta saab hakkama!“ kostsid arstid juba esimestel operatsioonijärgsetel päevadel Krista lähedastele. Ja Krista oli vinge. Oma elurõõmu ei kaotanud ta ka haiglas olles. „Oi, mul oli seal nii palju tegemist! Aitasin teisi, vaatasin inimesi, kuulasin palatikaaslaste muresid,“ kirjeldab ta oma tegusaid päevi.
Veidi keerulisem oli pärast haiglast väljasaamist, sest selgus, et taastusravisüsteem on väga lünklik ja olematu. Et Krista pole aga allaandja, sai ta ka selles süsteemis jala ukse vahele ning halvatud näopoolega ja vasaku käega, mida pärast operatsiooni enam hästi tõsta ei saanud, tööd tegema.
Et ta oli pärast kõrgkooli lõpetamist end järjekindlalt erinevate massaažiliikide osas harinud, oskas ta end oma teadmistega ka ise aidata. Ning tagantjärgi hindab ta, et need läbitud kursused ja katsetused tuttavate peal olid justkui ettevalmistus edasiseks eluks.
Töötuks jäädes sammus Krista esimese asjana Töötukassasse ja küsis endale sealt lisaks massöörikursuseid. Ja nautis vahepealset õpingute ja töötuolemisaastat väga. „Möödunud suvel olin ma 32 päeva mere ääres! Töölkäimise kõrvalt poleks ma seda saanud,“ lausub Krista väga rahulolevalt. Mere äärde viis teda purjetamisvõistluste sekretäri amet. Ja seda ametit on ta pidanud nüüdseks 20 aastat.
Neile, kes töötult haletsevalt küsivad, kuidas sa nüüd hakkama saad, on Krista alati silmade särades vastanud, et hästi. „Hinge seeshoidmiseks pole ju palju vaja. Aga kui ma jään töölt koju, siis kaovad mul ka igasugused töölkäimisega kaasnenud kulud,“ naerab ta.
Kuid ärksa ja tegusa hingega noor inimene ei saa siiski kauaks koju jääda. Sestap otsustas Krista Töötukassalt nõu ja toetust küsida ning pereliikmete ja sõbranna abiga oma massaažisalongi sisse seada, ja lausub pärast mõnda nädalat tööd massöörina: „Ma tunnen end praegu väga hästi! Kui ma massaaži teen, siis olen justkui omas elemendis. Kõik ununeb ära – kehv ilm, mured – kõik, kõik!“
Krista head käed ja põhjalikkus on kuulsust kogunud tuttavate ja nende tuttavate seas ja kliendid justkui jõuavad ise temani. Krista ise kostab, et püüab inimest aidata nii palju kui oskab, tema motoks ( tööpõhimõtteks) on ühe tema õpetaja, Lauri Rannama, öeldu:“ Kui kivi on kinga sees, siis tuleb see välja võtta. Kui ainult valuvaigistit anda, siis peale selle mõju hõõrub ju kivi ikka edasi“.
Kõige olulisem, mida Krista oma kogemustel tahab südamele panna, on see, et üksi jääda ei tohi. Rääkides oma pere toest tõusevad muidu rõõmsameelse naise silma tänupisarad. „Näed, ma nutan ka ühe silmaga!“ viskab ta selleski olukorras nalja. Tänulik on ta ka oma sõbrannadele ja purjeliidu inimestele, kes ta pärast operatsiooni utsitasid kodust välja tulema.
„Ma ei tahtnud minna. Mu nägu oli ju halvatud ning ma mõtlesin, et kuidas ma seal suhtlen. Aga mitte keegi ei teinud minu hädast välja! Kõik võtsid mind kui normaalset inimest!“ lausub Krista rõõmsalt.
Ja kinnitab, et vaatamata läbielatule on temaga kõik hästi: „Ma olen elus ja terve, käed-jalad töötavad ja enda meelest mõistus ka – mida veel elult tahta!“